Targad fraasid ja aforismid ladina keeles
1. Kahe või enama silbiga sõnades ei ole rõhk kunagi viimasel silbil.
2. Kahe silbi puhul on rõhk esimesel silbil: ró-sa [rose-za].
3. Kolmesilbilistes sõnades on rõhk eelviimasel silbil:
a. Kui eelviimane silp on pikk vokaal või diftong, on rõhk eelviimasel silbil: oc-cī́-do [oc-cí-do], the-sáu-rus [the-sáu-rus]; b. Kui eelviimane silp on lühike, pannakse rõhk kolmandale silbile: lí-quĭ-dus [lí-qui-dus]; c. Kui eelviimasel silbil on vokaal enne kahte või enamat konsonanti, pannakse rõhk eelviimasele silbile: ma-gís-ter [ma-gis-ter]; d. Kui eelviimasel silbil on vokaal enne kahte või enamat konsonanti, pannakse rõhk eelviimasele silbile: ma-gís-ter [ma-gis-ter]; d. Kui eelviimases silbis eelneb vokaal, pannakse rõhk kolmandale silbile lõpust: ná-ti-o [na-tsi-o].
Kreeka päritolu sõnades, mille vormilised tunnused on tähed y, z ja kombinatsioonid th, ph, rh, ch, sm, loetakse täht s häälikute vahel alati [s]: hypophysis [gˣipophysis].
Märk ў tähistab silbitaolist häält [u].
Märk gh tähistab frikatiivset häält [γ] ("gamma"), mis vastab g-le vene sõnades vodi, aga jne.
Rooma kodanike nimed
Rooma kodaniku nimi koosnes tavaliselt kolmest osast:
1) isikunimi (praenōmen),
2) üldnimetus (nomen gentīle),
3) hüüdnimi (cognōmen). Näiteks Marcus Tullius Cicěro Marcus Tullius Cicero ("talupoeg"), Publius Ovidius Naso Publius Ovidius Nazon ("uudishimulik").
Poeg säilitas oma isa üldnime ja hüüdnime, kuid tema isikunime muudeti mõnikord; talle võidi anda ka teine hüüdnimi.
Tütred said oma isikunimeks isa perekonnanime. Kui isa pärines Tulliuse suguvõsast, kutsuti tütart Tulliaks, tütart Juliaks. Kui perre sündis teine tütar, nimetati teda Junioriks (nt Julia Minor Julia Junior) või Teiseks (Julia Secunda Julia Second), järgmine tütar oli Kolmas (Julia Tertia Julia Third). Cicero tütre nimi oli Tullia, sest tema isa nimi oli Marcus Tullius Cicěro.
Abielunaisest räägiti: Terentia Cicerōnis Terentia Cicero (mis tähendab: Cicero Terentia [naine]).
Suurbritannia ja Rooma
Roomlaste esimene kokkupuude brittidega pärineb esimesest sajandist eKr, kui Caesar tegi Gallia sõdade ajal kaks sõjakäiku Britanniasse (55. ja 54. aastal). Sajand hiljem, 43. aastal pKr, vallutasid roomlased Suurbritannia, mis jäi nende võimu alla peaaegu 400 aastaks, kuni 407. aastani pKr. Sellest ajast on säilinud ingliskeelsed linnade nimed koos ühendiga -chester või -caster (ladina castra - sõjalaager), nt Manchester, Lancaster; -castle (ladina castellum - kindlustus), nt Newcastle;
foss- (lat. fossa kraavist), nt: Fossway; coln-, col- (lat. colonia asulast), nt: Lincoln, Colchester. Viiendal ja kuuendal sajandil vallutasid Britannia germaani hõimud. Britannia vallutasid germaani hõimud inglased, saksid ja juutid, kes tõid sinna ka ladina keele sõnavara, mille nad olid laenanud roomlastelt enne Suurbritanniasse kolimist. Näiteks: Ladina strata via paved road - saksa keeles. Strasse, ingliskeelne tänav; ladina keeles campus field - saksa keeles. Kampf, inglise laager. 10. sajandil tõid normannide vallutajad Suurbritanniasse prantsuse keele, mis oli "tuletatud" ladina keelest (normannid (sõnaühend "põhjamaalased") - Skandinaavia maade põhjagermaani hõimud;
olles vallutanud 10. sajandi alguses. Ladinakeelsed sõnad võeti inglise keelde üle prantsuse keele kaudu (nt: ladina palatium palace - Fr. palais; inglise palace; ladina victoria victory - Fr. victoria - Fr. victoria). Paljud ladinakeelsed sõnad jõudsid inglise keelde prantsuse keele kaudu, näiteks: ladina palatium palace - prantsuse palais, inglise palace; ladina victoria victoria - prantsuse victoire, inglise victory; ladina autumnus autumn - prantsuse autumn, inglise autumn.
Aleksander Suur
(sündis 20. juulil 356 eKr Pellas, suri Babüloonias 10. juunil 323 eKr) - kuningas Philippus II poeg, üks suurimaid antiikajalisi kindralid, tohutu impeeriumi looja. Teda kasvatas Aristoteles.
Pärast oma isa mõrva 336. aastal eKr sai ta Makedoonia (Põhja-Kreeka piirkond) valitsejaks.
Aastal 334 eKr alustas ta sõjaretke pärslaste vastu, seejärel sõjaretke Egiptusesse, Mesopotaamiasse, vallutas Babüloni, vallutas Kesk-Aasia, sõitis Indiasse. Pärast sõjakäigu lõppu ulatusid Aleksander Suure valdused Doonau, Aadria mere, Egiptuse ja Kaukaasia jõest kuni Induseni.
Aleksandri ootamatu surm 33-aastaselt haiguse tõttu nurjas tema plaanid Araabia ja Aafrika vallutamiseks.
Kooliharidus Roomas
Roomlased võtsid kreeka koolihariduse põhitõed üle ja kohandasid neid oma oludele ilma suuremate muudatusteta.
Algkoolid, kus õpetati lugemist, kirjutamist ja aritmeetikat, eksisteerisid Roomas alates III sajandist eKr. Keskastmes õpiti grammatikat (keel ja kirjandus) ja retoorikat (ilukõne teooria ja praktika).
Muusika ja sport ei olnud tüüpilised Rooma distsipliinid. Matemaatika ei mänginud keskhariduse tasemel olulist rolli ja seda ei eraldatud tavaliselt eraldi õppeainena.
Kõrgemal haridustasemel toimusid süstemaatilised retoorika- ja filosoofiaklassid. Klassid olid kakskeelsed: kuni 12. eluaastani käisid õpilased kreeka keele ja kirjanduse tundides, seejärel hakkasid nad samal ajal (umbes kuni 17. eluaastani) õppima ladina keelt ja kirjandust.
Seitse vaba kunsti (septem artes liberāles) - Vana-Roomas nimetati vabale inimesele väärilisi tunde ja harjutusi, erinevalt füüsilist tööd nõudvatest tegevustest, mida võisid harrastada ainult orjad.
Juba antiikajal hakati välja töötama distsipliinide loetelu, mida hiljem nimetati vabade kunstide hulka.
Mõiste määratletud distsipliinidest kui kohustuslikust haridustsüklist kujunes järk-järgult välja hilisantiigi ja varakeskiaja kirjanike kirjutistes.
Vabade kunstide arv piirdus seitsmega; need olid paigutatud mõttekasse järjekorda, määratledes õppimise tasemed: kõnekunstid (grammatika ja retoorika), mõtlemine (dialektika) ja arv (aritmeetika, geomeetria, astronoomia, muusika).
Esimest (kolmest teadusest koosnevat) tsüklit nimetati triviumiks, teist (neljast teadusest koosnevat) tsüklit quadriviumiks.
Seitsme akadeemilise teaduse kogumit peeti vajalikuks ettevalmistavaks etapiks filosoofiliste teadmiste omandamiseks maailma kohta.
Helveti
Helvetlased olid keldi rahvas, kes rändasid Galliasse. Helvetlased võitsid roomlased 107. aastal eKr, seejärel asusid nad Genfi järve ja Konstantsi järve vahele.
58. aastal eKr tungisid helvetlased Lõuna-Galliasse, mis tekitas Roomas segadust. Caesar sundis neid tagasi. Sellest ajast alates oli Helveti piirkond (tänapäeva Šveitsi loodeosa) kujunenud piirilinnaks ("sõjaliseks kindlustuseks") sakslaste vastu.
1. sajandi 2. poolel pKr. Helvetlased olid romaniseeritud. Alates 2. sajandist pKr nende nime enam ei mainita.
Tänapäeval on Helvetia Šveitsi ladinakeelne nimetus.
Rooma relvad
Relvad jagunesid kaitse- ehk soomusrelvadeks ja ründerelvadeks. Relvastuse juurde kuulusid: nahast (galea) või metallist (cassis) kiiver, metallist, nahast ja riidest soomus (lorīca), mis kaitses keha (erilised soomuseliigid olid soomus ja ketirüü); jalgu alates pahkluudest kuni põlvedeni kaitsesid rihmad, täiendavaks kaitseks oli kilp: ovaalne (scutum), väike ümar (clypeus) või poolringikujuline (clypeus).
Ründerelvad olid: mõõk (gladius), mida kanti kas vöökohal või rihma küljes; pikk oda, mida kasutati lähivõitluses, ja lühike oda (pilum), mida kasutati viskevahendina. Abiüksused olid relvastatud vibudega, mille nooled olid paigutatud vintidesse, ja rihmarelvadega, mis tulistasid kive ja pliikuuli.
Sakslased ja Rooma
Germaanid (lat. Germāni) olid hõim, mis elas Skandinaavia lõunaosas ja Kesk-Euroopas, Reini ja Vistula vahel. Esimese sajandi vahetusel eKr ja esimesel sajandil pKr pidasid roomlased sõdu germaani hõimude vastu, püüdes neid alistada. Kuigi need katsed ei olnud edukad, tekkisid majandussidemed, mis kestsid kaua ja viisid ladinakeelsete sõnade tungimiseni germaani hõimude keeltesse.
Tänapäeva saksa keeles näiteks Tafel board (ladina tabŭla board), Insel island (ladina insŭla island), Wein wine (ladina vinum wine), Pforte gate (ladina porta gate, door).
Neljanda ja viienda sajandi suure rahvasterändamise ajal aitasid lääne- ja idagermaanlased otsustavalt kaasa 476. aastal langenud Lääne-Rooma impeeriumi lüüasaamisele.
Legend Romuluse ja Remuse kohta
Romuluse ja Remuse ema Rhea Silvia oli Alba Longa (Latiumi provintsis Roomas kagus asuv linn) seadusliku kuninga Numitori tütar, kes oli oma noorema venna Amuliuse poolt troonilt kõrvaldatud. Amulius ei tahtnud, et Numitori lapsed segaksid tema ambitsioone: Numitori poeg kadus jahil ja Rhea Silvia oli sunnitud saama vestaliks (Vesta preestrinnaks). Tema neljandal teenistusaastal ilmus jumal Mars talle pühas metsas ja sünnitas talle kaks poega.
Raevunud Amulius käskis imikud korvi panna ja Tiberi jõkke visata. Kuid korv koos lastega uhuti kaldale Palatiuse mäe jalamil, kus neid kasvatas hunt ja nende ema mured asendusid lendava metskaku ja kühmnokk-luigega. Seejärel muutusid kõik need loomad Rooma jaoks pühaks.
Siis võttis vennad üles kuninga karjane Faustulus. Tema naine Acca Larentia, kes ei olnud veel lapse surma üle lohutatud, võttis kaksikud enda hoole alla. Kui Romulus ja Remus kasvasid suureks, pöördusid nad tagasi Alba Longasse, kus nad avastasid oma päritolu saladuse. Nad tapsid Ameliuse ja panid oma vanaisa Numitori uuesti troonile.
Neli aastat hiljem suundusid Romulus ja Remus Tiberi poole, et leida koht, kuhu rajada uus koloonia Alba Longa. Legendi kohaselt valis Remus Palatiuse ja Kapitooliini mäe vahelise madaliku, kuid Romulus nõudis linna rajamist Palatiuse mäele. Ennustuste poole pöördumine ei aidanud ja puhkes tüli, mille käigus Romulus tappis oma venna.
Romulus, kes kahetses Remuse mõrva, asutas linna, mille ta nimetas Romaks, ja sai selle kuningaks. Linna asutamisajaks peetakse 753. aastat eKr.
Rooma orjadest
Servi (lat. servi) oli Rooma orjade üldnimetus. Muinasajal oli nende arv väike, hiljem oli neid aadliperekondadel suurel hulgal. Orjad jagunesid linna- ja maaorjadeks. Nad jagati kolme klassi, mis põhinesid nende positsioonil ja ametialal:
Ordinarii ("järelevaatajad") - need, keda tähistab isanda usaldus. Neile usaldati majapidamise, riigikassa jne järelevalve; neil olid oma orjad, kes neid abistasid. Ennekõike oli ori vastutav vara ja valduste eest. Järgnesid järelvalvur, seejärel riigikassahoidja, kes vastutasid riigikassa eest; orjad, kes tegelesid isanda kaubandusasjadega maal; teadusliku ja kunstilise haridusega orjad: need, kes hoolitsesid maja ehitamise ja kaunistamise eest; need, kes vastutasid raamatukogu, kunstiteoste ja isanda kirjavahetuse eest; laste juhendajad ja koduarstid; orjad, kes olid meelelahutajad: muusikud, gladiaatorid, näitlejad, akrobaadid, narrid (koledad päkapikud).
Vulgāres ("teenijad") täitsid alampakkumisi nii majas kui ka väljaspool: väravavahid ja need, kes teatasid külalistest, arvukad orjad, kes järgnesid peremehele, kui ta väljus, kandjad, jalamehed; kodus töötasid need, kes hoolitsesid peremehe laua, garderoobi, soengu eest jne.
Mediastīni ("töölised") olid orjade madalaim klass; nad tegid kriiti, koristasid ja tegid muid sarnaseid töid. Sellesse kategooriasse kuulusid ka suplusorjad ja orjad, kes valmistasid surnu keha matmiseks ette.
Delfi oraakel
Oraakel oli koht, kus saadi vastus jumaluse küsimusele. Delfi oraakel asus Apollo templis Delfis. Kreeka mütoloogia kohaselt rajas selle Apollon ise kohas, kus ta võitis koletisliku madu Pythoni üle. Delfi oraakel, mida juhatas püütlane ("preestrinna"), oli üks tähtsamaid oraakleid hellenistlikus maailmas.
Pythia poolt antud ennustust nimetati ka oraakliks. Delfi oraakel oli Delfi impeeriumi suur sümbol, kus Apolloni poolt inspireeritud ja ekstaasi seisundis olev püütlane tegi ennustusi, mida preester tõlkis värssidesse.
Delfi oraakli õitseng pärineb 6. ja 5. sajandist eKr, mil see vahendas poliitilisi konflikte. Kõigis olulistes riigi- ja eraelu küsimustes oli tavaks pöörduda oraakli poole. Paljude antiikmaailma kuningriikide saatkonnad koos rikkalike kingitustega tormasid Delfisse.
Delfi oraakel andis teavet kultuslike küsimuste (sealhulgas koloniseerimise) kohta, määras karistused valatud vere puhastamiseks ja andis nõu seadusandluse kohta.
Uued põhiseaduse eelnõud said selle heakskiidu. Delfi kasutas tulevasi poliitilisi sündmusi käsitlevatele küsimustele vastates salapärast või mitmetähenduslikku keelt.
Templi mõju nõrgenemine algas kreeka-pärsia sõdade ajal, kui Delfi asus pärslaste poolele, lootuses saada Pärsia impeeriumi religioosseks keskuseks. Rooma võimu ajal hoiti templis raha hoiuseid Vahemere eri piirkondadest.
Templit rüüstati korduvalt, see põletati gallialaste sissetungi ajal aastal 279 eKr ning keiser Theodosiuse ajal (391 pKr) suleti see lõplikult.
Champ de Mars
Marsiväljak (lat. Campus Martius) oli Rooma linnaosa nimi Tiberi vasakul kaldal, mis oli algselt ette nähtud sõjaväe- ja võimlemisharjutuste korraldamiseks.
Siin on toimunud sõjalised ja ühiskondlikud kohtumised alates Tarquiniae ajast (6. sajandi lõpust eKr; Vana-Rooma viimane kuningas Tarquinius Uhke, kes oli etruski päritolu, valitses 510-509 eKr). Sõjaharjutuste toimumiskohana oli see väli pühendatud sõjajumal Marsile.
Väljaku keskel asus Marsi altar. See koht jäi vabaks ja sai hiljem nimeks Campus, samal ajal kui ülejäänud väljak ehitati üles.
Sarnaselt Roomaga loodi ka Saksa ja Prantsuse linnades spetsiaalsed väljakud sõjaväeparaadide jaoks (sellist väljakut nimetatakse tänapäevalgi Champ de Mars'iks).
Peterburis on ka väljak Champ de Mars.
